Valed ettekäänded

Jeesus tõi erilise kriitika alla välja kaks käitumismustrit, mis, samas näib hea ja jumalakartlik, on tõesti ohtlikud pettused.

Eneseõiguse ülbus

Oma esimeses kirjas rõhutab Johannes, et igaüks, kes väidab end olevat "patust" petab iseennast (1Jn 1:8). Jeesusel oli sellistest inimestest sarnane seisukoht. Mõelge sellele…

Ta rääkis selle tähendamissõna ka teatud inimestele, kes olid veendunud oma õiguses, ja kes põlgas kõiki teisi.”Kaks meest läksid templisse palvetama; üks oli variser, ja teine ​​oli maksukoguja. Variser seisis ja palvetas endamisi nõnda: 'Jumal, Ma tänan teid, et ma pole nagu ülejäänud mehed, väljapressijad, ülekohtune, abielurikkujad, või isegi nagu see maksukoguja. Ma paastun kaks korda nädalas. Ma annan kümnist kõigest, mis ma saan.’ Aga maksukoguja, seistes kaugel, ei tõstaks isegi silmi taeva poole, aga peksis rinda, öeldes, 'Jumal, ole mulle armuline, patune!’ ma räägin sulle, see mees läks oma majja pigem õigustatuna kui teine; sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, aga kes ennast alandab, seda ülendatakse.” (Luk 18:9-14)

Tähendamissõna on sarkasmirohke. “Variser seisis ja poole palvetas (või poolt) ise.” Ta asus Jumala kohale, seades end oma õiguse standardiks. Ja Jumal isegi ei kuulanud; tema väite ülbuse tõttu. See peaks olema tugev hoiatus kõigile, kes väidavad, et on jõudnud patuta täiuslikkuse seisundisse, kujutledes, et nende elu vastab Jumala standarditele, või lihtsalt mõeldes, et nad väärivad rohkem Jumala soosingut kui teised.

Kuid pange tähele, et Jeesus ise oli teistsugune. Ühel korral pöördus ta tegelikult oma kibedamate vaenlaste poole ja nõudis, “Kas keegi teist suudab tõestada, et olen patus süüdi?” Ilmselgelt, nad ei saanud; kuna nad kasutasid selle asemel põhjendamatut väidet, et, “sa oled samaarlane, ja teil on deemon.”(Jn 8:46-48)

Tagasi kokkuvõtte juurde

Muutuste vajalikkus

Mõned end kristlaseks tunnistavad inimesed on pannud arvama, et neil pole vaja teha muud, kui tervitada Jeesust kui oma Päästjat, ja nad on vabad igasugusest Jumala kohtuotsuse ohust igavesti. Selles mõttes, et meil pole enam midagi teha, et oma pääste teenida, see on täiesti tõsi. Kuid väita, et Jeesus ei oota meie elus mingeid muudatusi, on surmav pettus. Lubage mul illustreerida…

Pärast tema tagasilükkamist Naatsaretis, Jeesus läks Kapernauma (Lk 4:16 & Lk 4:29-31), millest sai tema uus kodu (Mt 4:13). Simon, Andrew, James, Johannes ja Filippus olid kõik pärit Kapernauma ja Betsaida ümbrusest (Jn 1:44; Mk 1:16-29). Jeesus tegi selles piirkonnas palju imesid (Mt 8:5; Mk 1:30-34; Mk 2:1-12). Pärast toitmist 5,000 Jeesus oli nii populaarne, et inimesed tahtsid temast kuningaks teha, vajadusel jõuga: kuid Jeesus jättis nad maha (Jn 6:14-15). Nad leidsid ta uuesti Kapernauma sünagoogis (Jn 6:24; Jn 6:59), tunnistavad end innukalt Jumala tööd tegema (Jn 6:28). Kuid Jeesus hakkas selgitama, et nende prioriteedid on valed; et ta oli taevast; et tema järgimine nõudis täielikku väljavaate muutmist ja pidevat "toitmist".’ Tema peal elu ja jõu eest, mida ainult Tema saaks pakkuda; ja et ta peab surema, et see kõik võimalik oleks (Jn 6:27-58). Sellel polnud nende materialistlikust vaatenurgast üldse mingit mõtet; ja nad ei olnud nõus muutuma. Vahetu tagajärg oli see, et enamik neist end tunnistavatest jüngritest hülgas ta (Jn 6:61-66).

Need inimesed olid õnnelikud, et Jeesus oli nendega õnnistamas, nende tervendamine, inimeste vabastamine, ja nende vajaduste rahuldamiseks: kuid nad ei olnud nõus oma vaatenurka ega prioriteete muutma. Ühesõnaga, enamik neist polnud kunagi tõeliselt meelt parandanud. Jeesus teadis seda: ja nende tegematajätmisel olid igavesed tagajärjed.

Seejärel hakkas ta hukka mõistma linnu, kus oli tehtud suurem osa tema võimsatest tegudest, sest nad ei kahetsenud. “Häda sulle, Chorazin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleks tehtud neid vägevaid tegusid, mis on tehtud teis, nad oleksid juba ammu meelt parandanud kotiriides ja tuhas. Aga ma ütlen sulle, see on Tüürosele ja Siidonile kohtupäeval talutavam kui teile. Sina, Kapernaum, kes on ülendatud taevani, sa lähed alla Hadesesse. Sest kui Soodomas oleksid tehtud need vägevad teod, mis sinus on tehtud, see oleks jäänud tänapäevani. Aga ma ütlen teile, et see on Soodoma maa jaoks talutavam, kohtuotsuse päeval, kui sinu jaoks.” (Mat 11:20-24)

Kuid pange tähele, et siin ei olnud otsustav probleem nende arusaamatus Jeesusest’ sõnum, ega ka nende halba käitumist. Selles etapis, Jeesuse juurde jäänud jüngritel oli samuti vähe (kui üldse) aimu, mis Jeesus’ rääkida "söötmisest".’ tema peal, või anda oma elu maailma eest, tegelikult mõeldud (Mt 16:21-23; Lk 18:31-34). Ja nende enda käitumine jättis siiski soovida (Mk 9:33-34; Mk 10:13-14; Mk 14:50, Mk 14:66-72). Kuid hoolimata nende puudustest, nad olid veendunud, et Jeesus on "Kristus"., elava Jumala Poeg’ ja et tal olid "igavese elu sõnad".’ Selle tõttu, nad olid pühendunud teda järgima. (Jn 6:68-69).

Tõeline meeleparandus seisneb pühendumises Jeesuse järgimisele; ja muuta seda, kuidas me mõtleme ja tegutseme, et saaksime muutuda tema sarnasemaks nii oma väljavaate kui ka käitumise poolest. Kõik vähem on ohtlik võltsing.

Tagasi kokkuvõtte juurde

Kuidas Jeesus patuga toime tuleb

Oleme näinud, kuidas Jeesus tõstis tahtlikult oma jüngritelt oodatavat käitumisnormi, lõpuks öelda neile, et nad peaksid “olla täiuslik, nii nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mt 5:48). Ometi suhtus ta halvustavalt nendesse, kes väitsid, et on juba piisavalt head (Lk 18:9-14). Oleme ka märkinud, et Johannes tunnistab patu võimalikkust, kinnitades samas meile, et need, kes püüavad Jeesust järgida, saavad tunda pidevat andestust ja vabanemist hukkamõistu ja ebaõnnestumise tundest.. Kas see vastab Jeesusele’ oma sõnum ja eeskuju?

Tagasi kokkuvõtte juurde

Jeesus andestab patu

Üks Jeesuse omadusi’ teenistus, mis religioosse asutuse vastu kõige enam vaenutas, oli tema valmisolek andeks anda inimeste patud. Nad tunnistasid seda kui väidet jumalikkusele ("Kes võib patte andeks anda, kui mitte ainult Jumal?’ – Mk 2:7). Kuid hoolimata enda riskist, Jeesus andis kiiresti teada.

Tuli neli inimest, kandes talle halvatut. Kui nad ei saanud rahvahulga pärast tema juurde tulla, nad eemaldasid katuse, kus ta oli. Kui nad olid selle laiali ajanud, nad lasid maha mati, millel halvatu lamas. Jeesus, nende usku nähes, ütles halvatule, “Poeg, teie patud on teile andeks antud.” (Mar 2:3-5)

Aga seal istus mõned kirjatundjad, ja arutlemine nende südames, “Miks see mees niimoodi jumalateotust räägib? Kes võib patte andeks anda, kui mitte ainult Jumal?” (Mar 2:6-7)

Kohe Jeesus, tajudes oma vaimus, et nad nii arutlesid enda sees, ütles neile, “Miks te neid asju oma südames arutlete? Mis on lihtsam, halvatule öelda, 'Teie patud on andeks antud;’ või öelda, 'Tõuse üles, ja võta oma voodi üles, ja kõndida?’ Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald maa peal patte andeks anda” -ütles ta halvatule- “ma räägin sulle, tekkida, võta oma matt üles, ja mine oma koju.” (Mar 2:8-11)

Jeesus andis andeks isegi patud, mille eest juudi seaduse järgi karistati surmaga. Vaata Lk 7:37-50 & Jn 8:3-11.

Tagasi kokkuvõtte juurde

Mis oli Jeesus’ Suhtumine korduvatesse rikkumistesse?

Oleme juba märkinud, et Jeesus ütles inimestele: „Ära enam pattu tee”.’ (Jn 5:14 & Jn 8:11). Kuid kas see tähendab, et ta ei olnud valmis neile uut võimalust andma? Kaaluge seda:

Siis tuli Peetrus ja ütles temale, “Issand, kui tihti mu vend minu vastu pattu teeb, ja ma annan talle andeks? Kuni seitse korda?” Jeesus ütles talle, “Ma ei ütle teile enne seitset korda, aga, kuni seitsekümmend korda seitse.” (Mt 18:21-22)

Jeesus järgnes sellele tähendamissõnaga andestamatust sulasest(Mt 18:23-35), lõpetades sõnadega, “Nii teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks oma vennale tema üleastumisi südamest ei andesta.” (Mt 18:35). Tähendamissõna võrdleb Jumalat kuningaga, kes on ilma jäänud nii suurest summast, et see pidi kogunema väga pika aja jooksul, teenijaga võlgnes palju väiksema summa. Jeesus ütleb tõhusalt, „Mu isa on olnud sinuga palju pika meelega, kui sa võisid kunagi olla koos oma vennaga. See on Tema andestuse standard sinu suhtes; nii et sa pead tegema sama.’

Kuid siin on hoiatus. Jeesus ütles ka:

Olge ettevaatlik. Kui su vend sinu vastu pattu teeb, noomida teda. Kui ta kahetseb, andesta talle. Kui ta teeb sinu vastu pattu seitse korda päevas, ja seitse korda naaseb, öeldes, 'Ma kahetsen,’ sa annad talle andeks.” (Luk 17:3-4)

On väga tõenäoline, et seda ütlust tsiteeris Peetrus tagasi Jeesusele. Jeesus’ vastuseks öeldakse, et tegelikku arvulist piirangut ei ole: kuid see ütlus paneb punkti ka meeleparanduse kohale selles. Kui inimene paneb korduvalt toime sama süüteo, seab see kahtluse alla tema kahetsuse õigsuse. Aga Jeesus’ juhis meile on, et me peaksime nende sõnu vastu võtma ja andestama. Me ei ole pädev nende südameid kohut mõistma: kuid Jumal saab ja mõistab kohut nii nende kui ka meie südame üle.

“Ärge mõistke kohut, et teie üle kohut ei mõistetaks. Sest mis iganes otsusega sa kohut mõistad, teie üle mõistetakse kohut; ja mis iganes mõõduga sa mõõdad, seda mõõdetakse teile. Miks sa näed täppi, mis on oma venna silmas?, kuid ärge arvestage kiirga, mis on teie enda silmas? “(Mat 7:1-3)

Tagasi kokkuvõtte juurde

Mis puutub tema suhtumisse oma jüngritesse’ Patud?

Kui vaatame jüngreid sel ajal, mil Jeesus nendega oli, nad olid kaugel täiuslikkusest. Nad vaidlesid omavahel selle üle, kes on suurim (Mk 9:33-37). Jaakobus ja Johannes üritasid Jeesust petta, et nad annaksid neile kaks parimat positsiooni (Mk 10:35-45). Needsamad kaks tahtsid taevast tuld alla kutsuda, sest neid ei võetud samaaria külas vastu (Lk 9:51-56). Nad käskisid emadel lõpetada Jeesuse kiusamine oma lastega; mis Jeesust tõeliselt häiris (Mk 10:13-16). Pärast päevast teenistust, Jeesus magas tormi ajal paadis; ja nad süüdistasid Jeesust selles, et nad ei hooli sellest, et nad uppuvad (Mk 4:33-38). Peetrusest sai ühel hetkel Saatana virtuaalne hääletoru (Mt 16:21-23). Ta kiitles, et ei hülga Jeesust kunagi (Mk 14:27-31) ja, varsti pärast seda, nad kõik tegid (Mk 14:50). Peeter isegi sõimas, vandus ja eitas teda kunagi tundnud (Mt 26:69-75).

Jeesus ei kõhelnud nende probleemidega silmitsi seismast, kui need esile kerkisid. Aga, olles neid noominud, ta ei pidanud seda kunagi nende vastu. Ja, vaatamata Peetri ebaõnnestumisele, Jeesus määras ta ikkagi jüngreid juhtima (Lk 22:31-32; Jn 21:15-19).

Tagasi kokkuvõtte juurde / Loe edasi…